Soojuspump tõi õhtuks sooja majja

Hommik enne soojuspumba paigaldamist: väljas õhusooja 4–5 ja toas 15 kraadi. Mis seal salata, külma toa põhjuseks on sulaselge laiskus – ei viitsi ahju kütta ja kõik! Aga häbi ka ei ole, sest möödunud talv hoolitses juba ise selle eest, et meie perele piisavalt tuhka pähe raputada – niimoodi, põsk nõgine, tukk tahmane, liikusime kordamööda kodus ringi kogu külma aja.

Tuleb tõdeda, et maja kavandades oli meist natuke liiga optimistlik ainult keskkütteahjule lootma jääda – üks asi on suvilas ajaviiteks halge pliidi alla toppida, teine asi tulla iga päev pärast tööd koju teadmisega, et võimalus kampsun seljast visata tuleb välja lunastada tundide viisi rassimisega – ja seega jagub katla juures askeldamist kuni magamaminekuni.

Kellel tahkekütteahju (veel) pole, teadku, et seda tuleb ka üpris sageli puhastada ja nõgiseks saamisest pole selle töö juures pääsu. Keskküttega korterist tulnute jaoks oli see üsna mõru pill alla neelata.

Niisiis sai juba eelmisel talvel otsustatud lisakütteallika, täpsemalt õhk-õhk-soojuspumba kasuks.

Lõpliku otsuse tegemisega venitasime siiski septembrini, sest eks oma miinused tundusid olevat sellelgi variandil.
3Mida näiteks peale hakata toa kujundamisega, kui seinale on paigaldatud üks kobakas kast? Ja kas nüüdsest tuleb igavesti leppida, et diivanil istudes juuksed tuules lehvivad? Ja lõpuks kõige olulisem, et kas masin üldse suudab maja soojaks kütta või on tegu siiski rohkem mänguasjaga ja raha saab vastu maad visatud (eks põhjusi, miks asi ei toimi, õnnestub ju müüjal ikka leida).

Aga juba esimese külma ilmaga sai ette võetud tee lähima pumpade paigaldaja juurde – järjekorda, enne kui on hilja!

Kas masin kütab?

Vastus on kindel jah. Õhksoojuspump sai seinale lõunaks ja õhtuks oli maja soe. 22 kraadile reguleeritud seadme läheduses on paika pandud soojuskraadid olemas, maja kaugemates soppides – katusekorruse magamistubades on õhk paar kraadi jahedam. (Et tegu on magamistubadega, on see pigem pluss kui miinus.)

Masin on hoopis targem, kui oleks võinud arvata – et enamasti on õhksoojuspumpa
iseloomustatud kui tagurpidi külmutuskappi, siis pidasin seda primitiivseks. Tegelikult pakub see võimalusi peale talvise soojenduse ja suvise jahutuse veel terve rea. Õhku saab kuivatada, ventileerida ja õhujuga soovitud suunda juhtida… Lühidalt – tundub, et masin lubab aasta ringi ideaaltingimustes elada.

Õhu ringlemine ei tekita tuuletõmbuse efekti, vaid samasuguse tunde, nagu oleksid soojal suvepäeval õues. Müra ei ole – kui masin tuurid üles võtab, on see nagu õhu vuhin konditsioneeriga autos, aga kui temperatuur on enam-vähem saavutatud, peab õhuvoolu tajumiseks kõrvu kikitama. Kes aga eriti erksa kõrvaga või soovib seadme kõrval uinakut teha, võib lülitada seadme ülivaiksele režiimile.

Üks asi, mida enne unustasin mainida, kuid mida veel pelgasin, on hais. See kvartslambi oma, mis minu lemmikute hulka päris kindlasti ei kuulu – meenutab liialt elektriravi kabinetti. Tegelikult pole toas tunda mingit võõrast lõhna, hoopis vastupidi – õhk tundub värskem. Paistab, et lubadus, et soojuspump ka õhku puhastab, ei olegi lihtsalt reklaamitrikk.

Ka järeleandmisi tuli teha

Seadme kohavaliku osas nimelt. See on paraku asi, mida ise ette ära otsustada ei saa. Enne, kui konsultandid kütteseadmele sobivat kohta otsimas käisid, olin kindel, et kast (ehk ametlikus keeles siseseade) leiab oma koha trepikojas – sealt peaks ju õhk vabalt üles-alla liikuma. Spetsialistid Soojuspumba kodu OÜ’st aga laitsid selle mõtte maha. Nimelt liiguks suvise jahutuse puhul õhk allapoole, ehk siis niigi jahedasse keldrisse ja esimese korruse elutoas tuleks ikkagi higi pühkida.

Õigeks paigaks osutusid tehnikute arvates minu silmis kaks kõige hullemat varianti – avatud elutoa kõige silmanähtavam koht või siis telekanišš. Ja paraku jäi ka siin teine ja nägusamana tundunud variant puhttehnilistel põhjustel kõrvale. Pole lihtsalt täpselt teada, kui hästi kaks elektril töötavat kodumasinat üksteise lähedust taluvad. Kui selgub, et mitte – kas siis toppida välisseintes augud täis ja teha teise kohta uued?

Pärast karbi seinale kinnitamist ei nõudnud sellega harjumine vastu ootusi üldse pingutust. Toataime sinna küll paigutada ei saa ja ka raamatulugemiseks pole seadme all parim paik, aga tont sellega.

Õnneks ei tulnud ka siseseadme juhtmeid ülalt alla üle seina vedada, nähtavale jäi vaid väike kaablijupp seinakontakti juurest. Välisseadme voolikud looklevad üle tumeda tellisseina ja seda küll ei ehi, kuid õnneks saab need varjata spetsiaalse kattega.
Kuni järjekordse tasumise tunnini jääb mõistatuseks, kui suureks paisub tulevikus meie elektriarve. Kuid teisalt – miks peaks see mingeid kosmilisi üllatusi pakkuma, kui masin vaevata toa soojaks kütab ja seejuures kahtlaselt ei kõõksu?