Maaküte erinevad liigid.
Maaküte hõlmab nelja erinevat võimalikku liiki energiaallikat, millest sobivaim valitakse lähtuvalt asukohast ja energiavajadusest. Eestis on enamasti kasutusel maakollektor.
– maapind (maakollektor)
– energiakaev
– põhjavesi
– veekogu (veekollektor)
Maakollektor
Suve jooksul salvestub maapinna ülemistesse kihtidesse päikeseenergia (samuti ka vihmavee- ja maapinna lähedase õhu soojusenergia). Kollektori pikkus sõltub soojuspumba võimsusest jäädes tavapäraselt suurusjärku 250 – 50 000 m. 1 m² eramu köetavat pinda vajab vähemalt 3 m horisontaalset maakollektorit ja vähemalt 3,6 m² vaba maapinda. Eelistatud on niiske pinnas (seda lühem on maakollektori torustik), vastandub kuiv ja liivane pinnas.
Maakollektori torustik paigaldatakse ca. 1 m sügavusele vahekaugusega ca. 1 m. Torustik täidetakse külmumiskindla ringleva vedelikuga (külmakandja) millele ülekandunud maasoojusenergiat kasutatakse soojuspumba abil hoonete kütmiseks ja sooja tarbevee tootmiseks.
Energiakaev
Energiakaevuks nimetatakse vertikaalseid või kaldu puurauke, kuhu paigaldatud torustiku kaudu ammutatakse pinnasekihti salvestunud päikeseenergiat. Energiakaevust saadav soojus meetri kohta on vähemalt kaks korda suurem võrreldes horisontaalse paigaldusega. Energiakaeve ei saa kasutada veevõtuallikana (jäätumine talvel).
Veekollektor
Kui maja on ehitatud veekogu lähedale, siis saab soojuspumbaga veekogu põhja paigaldatud kollektori abil ammutada kütmiseks vajalikku soojusenergiat.
