Eestlane on maja suhtes nõudlik!
“Euroopas võetakse maja nagu autot – ostu-müügi objektina,” teab viimased 8 aastat peamiselt läände maju müünud Märt Agur. “Eestlane ehitab üks kord elus ja igaveseks. Eesti arhitektil on raske Euroopasse maju projekteerida. Kombed ja nõudmised on liiga erinevad.”
Euroopas elavad noored pered alguses väiksemas majas, pere kasvades kolitakse suuremasse ja kui lapsed on kodust lahkunud, siirdutakse taas väiksemasse. Maja ülalpidamiskuludele vaatamata pingutavad meil ka kahekesi jäänud vanapaarid 150-200ruutmeetrist maja pidada. Seda ei raatsita müüa, sest maja on 15 aastat oma kätega ehitatud.
“Norra on küll lumine maa, aga inimesed leiavad, et autol on ju katus, miks peaks sellele veel teise katuse peale ehitama? Nii saadaksegi ilma garaažita hakkama,” märgib Agur veel ühe kokkuhoiuvõimaluse.
Eestlane tahab reeglina kivivoodriga maja. “Norrasse oleme ehitanud ainult ühe sellise maja,” ütleb Agur. “Kivid on kallid ja neist ehitamine samuti.”
Kui Matek ehitas Rootsi hokikoondise väravavahile Tommy Salole luksusliku maja, pandi sellele kivivooder. NHLi palgal olev mees võib seda endale lubada. Tavaline rootslane lepib voodrilauaga.
Tehniliselt on välismaale müüdavad majad aga täiuslikumad. Kasutatakse maakütet, soojustus on paksem ning aknad on soojapidavamad.
“Eestlastel on iganenud arusaam, et pakettaken peab olema tingimata kolmekordse klaasiga. Soojapidavuselt pole kahekordne sugugi halvem,” teab Agur. “Kolmekordne klaas peab paremini müra ja sobib seetõttu suurlinna.”
Eesti klient on nõudlikum ka siseviimistluse suhtes, Skandinaavias on normaalne, et puitmaja laes on liist, eestlane nõuab aga plaadivahede kinnipahteldamist.
Sauna nõuavad oma koju vaid eestlased, soomlased ja lätlased. Väikseim võimalik saun hõivab 10 m² ja upitab maja hinda tublisti ülespoole.
